Luka 15
15
Ozoitezstarin segoinuden lambhan polhe
(Matv. 18:12-14)
1Kaik maksunkeradajad i toižed grähkhižed tuliba Iisusannoks kundelmaha händast. 2Farisejad i käskištonopendajad buraižiba kesknezoi: «Nece mez՚ kaiken om grähkhižidenke i eskai söb heidenke.»
3Siloi Iisus sanui heile ozoitezstarinan:
4«Ku kenel-se teišpäi om sada lambast i üks՚ segoib, ka ei-ik hän jäta nenid ühesadkümned ühesad omaluižele rahvahatomha maha i ei-ik lähte ecmaha sidä segoinut, kuni löudab sen? 5Konz hän löudab lambhan, hän ihastusiš otab sen sel՚gha, 6i kodihe tuldes hän kucub ičeze sebranikoid i susedoid i sanub heile: ‘Olgat ihastusiš ühtes minunke! Minä löuzin ičein lambhan, kudamb oli segoinu.’ 7Minä sanun teile: muga om taivhas-ki. Ühtele grähkhižele, kudamb käraudase grähkišpäi, ihastuba sigä enamban mi ühesalekümnele ühesale hüväle mehele, kudambile ei pida kärautas.»
Kadonu raha
8«Naine-ki, kudambal om kümne hobedašt drahm-rahad i ühten hän kadotab, ka ei-ik hän virita lampad i ei-ik pühkiškande lavad i ei-ik eciškande tarkašti sihesai, kuni se raha löudub? 9I ku hän löudab sen, ka kucub ičeze sebranikoid i susedoid-naižid i sanub: ‘Olgat ihastusiš ühtes minunke! Minä löuzin rahan, kudamban olin kadotanu.’ 10Sanun teile, ühtejiččikš ihastuba Jumalan angelad ühten-ki grähkhižen tagut, kudamb käraudase grähkišpäi.»
Ozoitezstarin segoinuden poigan polhe i hänen vellen polhe
11Iisus sanui völ:
«Ühtel mehel oli kaks՚ poigad. 12Noremb sanui tatale: ‘Tat, anda minei minun pala kodielospäi.’ Tat jagoi kodielon poigiden keskes. 13Päliči päiväs-toižes noremb kogozi kaik, midä hänel oli, i läksi edahaks verhiže maihe. Sigä hän pidi kaik ičeze rahad elädes kebnad elod. 14Konz hän oli pidänu kaiken, sihe maha tuli kova näl՚g, i hän putui mairheze. 15Siloi hän mäni ühten sigälaižen mehennoks i pauksihe radnikaks, i mez՚ oigenzi händast ičeze pöudole paimendamha sigoid. 16Näl՚gäs hän tahtoi söda sigoiden sömäd, no sidä-ki niken ei andand hänele.
17Siloi poig il՚mestui i meletaškanzi: ‘Kaikil minun tatan radnikoil om külläks sömäd, a minä kolen näl՚gha. 18Ei, nügüd՚ minä lähten tatannoks i sanun hänele: Tatam, minä olen tehnu grähkid taivast vaste i sindai vaste. 19Minä en ole jo ningoine arvokaz, miše mindai voiži kucta poigaks. Ota mindai ühteks sinun radnikaks.’ 20Muga hän läksi tatannoks.
Konz poig oli völ edahan, tat nägišti händast, i hänele tegihe žal՚ poigad. Hän joksi vastha poigale, sebazi händast i tervehti. 21Poig sanui hänele: ‘Tatam, minä olen tehnu grähkid taivast vaste i sindai vaste. Minä en ole jo ningoine arvokaz, miše mindai voiži kucta sinun poigaks.’ 22No tat sanui käskabunikoile: ‘Mängat teramba, togat parahimad sädod i sädatagat händast, pangat hänele sormuz sormhe i kengäd jaugha. 23Togat lihav vaza i rikkat. Nügüd՚ tarbiž söda i praznuida! 24Minun poigaine oli kolnu, no eläbzui, hän oli segoinu, no nügüd՚ löuzihe.’ Muga hö zavodiba praznuida.
25Vanhemb poig oli pöudol. Konz hän tuli läz kodid, hän kulišti pajon, vändon i kargaidusen. 26Hän kucui ičezennoks ühten käskabunikan i küzui: ‘Mi nece om?’ 27Käskabunik sanui: ‘Sinun vel՚l՚ pördihe kodihe. Tataiž käski rikta lihavan vazan, ku sai poigan tagaze tervhen.’ 28Siloi vanhemb vel՚l՚ kurktui i ei tahtoind mända pert՚he. No hänen tataze tuli irdale i kucui händast. 29No poig sanui hänele: ‘Kaik nene voded minä radoin vaiše sinun täht i nikonz en jätand sinun käsköd tehmata. A sinä nikonz ed andand minei kozašt-ki, miše minä voižin praznuida sebranikoidenke. 30No ku nece sinun poig tuli, nece, kudamb kaiken sinun kodielon rajazi vedeluznaižidenke, ka sinä rikod hänele lihavan vazan!’ 31Tat sanui hänele: ‘Poigaižem, sinä oled kaiken aigan minunke, i kaik, midä om minun, om sinun. 32No nügüd՚ tarbiž olda ihastusiš da hüviš meliš. Nece sinun vel՚l՚ oli kolnu, no eläbzui, hän oli kadonu, no nügüd՚ löuzihe.’»
(c) Biblijan kändmižen institut, Helsinki 2006