Lukas 20
20
Dit 20. Capitel
1En hat kâm tö pas üp jen van di Dågen, üs hi dit Volk ön di Tempel liirt, en dit Evangelium prötjet, dat di Opperpröster en Skreftliirten me di Olderlid diär aur tö kâm.
2En sprok tö höm en said: Hur heest dü di Volmagt fingen, dit tö dön? Of hokken heed di di Magt iwen?
3Mar hi swaaret, en said tö jam: Ik wel ju uk en Uurd fråge. Si mi dit.
4Wiär Johannes sin Dööp van Hemmel, of van Mensken?
5Mar ja taagt bi jam salw en said: Si wü: Van Hemmel, da wel hi si: Hurom hå I höm da ek liiwt?
6Mar si wü: Van Mensken, da wel dit hile Volk üüs stinige; for ja stuun fast üp jaar Stek, dat Johannes en Profet es.
7En ja swaaret: Ia wust et ek, hur di van wiär?
8En Jesus said tö jam: Da si ik ju uk ek, hur ik di Volmagt diärtö fingen hå, om dit tö dön.
9En hi begent, tö dit Volk döt Gliknis tö sien: En Mensk let en Wiingoard önli, en forhüürt en ön di Buren, en reiset üp en lung Tid üt aur Lönđ.
10En diär di Tid om wiär, stjürt hi en Knegt hen tö di Buren, dat ja höm van di Frügt ön di Wiinbârig iiw skulđ. Man di Pagters slog höm di Reg vol, en let höm ledig gung.
11En diärtö stjürt hi jit en Üder Knegt; man ja slog höm uk di Reg vol, en forhoanet höm, en let höm ledig gung.
12En diärtö stjürt hi di träd. Mar di slog ja uk siir, en skopt höm üt.
13Diär said di Herr van di Wiinbârig: Wat skel ik dö? Ik wel min lew Seen stjür. Villegt, wan ja höm se, dats jam voar höm öntse.
14Mar diär di Pagters di Seen saag, taagt ja bi jam salw en said: Dit es di Ârwing! Kom, let üüs höm doađslå, om dat dit Ârwlot üüs ud.
15En ja skopt höm üt of di Wiinbârig en slog höm doad. Wat wel nü di Herr van di Wiinbârig dânen dö?
16Hi skel kom, en dös Buren ombring, en wel sin Wiingoard ön Üder Buren forhüür. Diär ja dit hjert, said ja: Diär wīs dit fiirvan!
17Man hi saag jam ön, en said: Wat es dit da, wat skrewwen Staant: Di Stiin, diär di Begmeisters wegsmetten ha, di es tö en Hörnstiin uden?
18Hokken üp dös Stiin falt, di wel tösplittert ud, mar üp di hi falt, di wel gnööst ud.
19En di Opperpröster en Skreftliirten uget diäreter, hurdelling ja höm metjens fast säät küd; mar ja wiär bang voar dit Volk. For ja mârkt, dat hi me dit Gliknis jam ment hed.
20En ja passet üp höm, en stjürt sok Lid hen, diär lure en jam hellig önstel skulđ, om höm bi sin ein Uurder tö fangen, om dat ja höm di Obrigheid en di Löndvöged sin Gewalt aurlöwere küd.
21En ja fråget höm en said: Meister, wü weet dat dü âprogtig sprakst en liirst, en agtest niin Menskens-Önsen, mar dü liirst Gotts Wei sa üst rogt es.
22Est rogt, of ek, dat wü ön di Kaiser Skat betåle?
23Mar hi markt jaar Leidigheid, en said tö jam: Wat forsjuk I mi?
24Wise mi en Skelling. Huns Skelt en Ãœpskreft heed di? Ja swaaret en said: Di Kaiser sin.
25En hi said tö jam: Da iiw I di Kaiser, wat di Kaiser sin es, en Gott, wat Gott sin es.
26En ja küd nöndt üp sin Uurd tö sien hå voar dit Volk: en ja forwunđnert jam aur sin Swaar, en swügget stel.
27En diär kâm hok Sadducäers tö höm, diär ek ön Âpstunen van Doaden liiw, en fråget höm.
28En said: Meister, Moses heed üüs skrewwen: Wan en Man sin Brödher sterwt sönđer Jungen, da skel sin Brödher di Wüf nem, en sin Brödher Siit âpwääk.
29Nü wiär diär sowen Brödhem. Di jest noom en Wüf, en stoarw sönder Ârwing.
30En di Üder noom di Wüf, en stoarw uk sönđer Ârwing.
31En di träd noom hör. Allik ditsalw död alle Sowen, en let niin Jungen eter, en stoarw.
32Töleest van jam al stoarw uk di Wüf.
33Bi dit Âpstunen van Doađen, huns Wüf wel jü da wiis mung dânen? For al Sowen hå hör jå tö Wüf hed.
34En Jesus swaaret en said tö jam: Di Lid foar di Warlđ fri en let jam fri.
35Mar dânen, diär wert wiis wel, ön di Üder Warld tö kommen, en van Doađen âp tö stunen, ja wel weder fri, nog jam fri let.
36For ja kjen van di Tid of ön ek sterw; for ja sen di Engeler lik en Gotts Biärner, aur dat ja Biärner sen ön di Âpstuning van Doaden.
37En dat di Doađen âpstuun skel, heed Moses ütdüdet bi di Bosk, diär hi di Herr näämt: Gott Abrahams, en Isaaks Gott en Iakobs Gott.
38Gott es ek di Doaden jaar Gott, mar di Lewendigen jaar Gott; for ja lewwe al foar höm.
39Diär swaaret Sommen van di Skreftliirten, en said: Meister, dü heest rogt said.
40En ja dört höm van di Tid of ön om nöndt moar fråge.
41En hi said tö jam: Hur si ja, dat Christus Davids Seen es?
42En David salw said önt Salmbok: Di Herr heed said tö min Herr: Set di tö di rogt Hunđ bi mi.
43Older dat ik din Fiinder hen li tö en Skammel för din Fet.
44David näämt höm en Herr, hur es hi da sin Seen?
45En diär dit hile Volk töhjert, said hi tö sin Lirlings:
46Wåre ju voar di Skreftliirten, diär hold ombi gung ön sid Kloader, en let jam holđ gud Dai si üp Marked, en set holđ bowen ön ön di Skulen en bi Staal.
47Diär di Inkewüffen jaar Hüsing âpiit en Skiinswiis lüng Bödiger hoalđ. Ja wel om sa vuul swaarer fordammet ud.
Okuqokiwe okwamanje:
Lukas 20: NFNT
Qhakambisa
Dlulisela
Kopisha
Ufuna ukuthi okuvelele kwakho kugcinwe kuwo wonke amadivayisi akho? Bhalisa noma ngena ngemvume
Translated by Peter Michael Clemens (1804-1870)
Lukas 20
20
Dit 20. Capitel
1En hat kâm tö pas üp jen van di Dågen, üs hi dit Volk ön di Tempel liirt, en dit Evangelium prötjet, dat di Opperpröster en Skreftliirten me di Olderlid diär aur tö kâm.
2En sprok tö höm en said: Hur heest dü di Volmagt fingen, dit tö dön? Of hokken heed di di Magt iwen?
3Mar hi swaaret, en said tö jam: Ik wel ju uk en Uurd fråge. Si mi dit.
4Wiär Johannes sin Dööp van Hemmel, of van Mensken?
5Mar ja taagt bi jam salw en said: Si wü: Van Hemmel, da wel hi si: Hurom hå I höm da ek liiwt?
6Mar si wü: Van Mensken, da wel dit hile Volk üüs stinige; for ja stuun fast üp jaar Stek, dat Johannes en Profet es.
7En ja swaaret: Ia wust et ek, hur di van wiär?
8En Jesus said tö jam: Da si ik ju uk ek, hur ik di Volmagt diärtö fingen hå, om dit tö dön.
9En hi begent, tö dit Volk döt Gliknis tö sien: En Mensk let en Wiingoard önli, en forhüürt en ön di Buren, en reiset üp en lung Tid üt aur Lönđ.
10En diär di Tid om wiär, stjürt hi en Knegt hen tö di Buren, dat ja höm van di Frügt ön di Wiinbârig iiw skulđ. Man di Pagters slog höm di Reg vol, en let höm ledig gung.
11En diärtö stjürt hi jit en Üder Knegt; man ja slog höm uk di Reg vol, en forhoanet höm, en let höm ledig gung.
12En diärtö stjürt hi di träd. Mar di slog ja uk siir, en skopt höm üt.
13Diär said di Herr van di Wiinbârig: Wat skel ik dö? Ik wel min lew Seen stjür. Villegt, wan ja höm se, dats jam voar höm öntse.
14Mar diär di Pagters di Seen saag, taagt ja bi jam salw en said: Dit es di Ârwing! Kom, let üüs höm doađslå, om dat dit Ârwlot üüs ud.
15En ja skopt höm üt of di Wiinbârig en slog höm doad. Wat wel nü di Herr van di Wiinbârig dânen dö?
16Hi skel kom, en dös Buren ombring, en wel sin Wiingoard ön Üder Buren forhüür. Diär ja dit hjert, said ja: Diär wīs dit fiirvan!
17Man hi saag jam ön, en said: Wat es dit da, wat skrewwen Staant: Di Stiin, diär di Begmeisters wegsmetten ha, di es tö en Hörnstiin uden?
18Hokken üp dös Stiin falt, di wel tösplittert ud, mar üp di hi falt, di wel gnööst ud.
19En di Opperpröster en Skreftliirten uget diäreter, hurdelling ja höm metjens fast säät küd; mar ja wiär bang voar dit Volk. For ja mârkt, dat hi me dit Gliknis jam ment hed.
20En ja passet üp höm, en stjürt sok Lid hen, diär lure en jam hellig önstel skulđ, om höm bi sin ein Uurder tö fangen, om dat ja höm di Obrigheid en di Löndvöged sin Gewalt aurlöwere küd.
21En ja fråget höm en said: Meister, wü weet dat dü âprogtig sprakst en liirst, en agtest niin Menskens-Önsen, mar dü liirst Gotts Wei sa üst rogt es.
22Est rogt, of ek, dat wü ön di Kaiser Skat betåle?
23Mar hi markt jaar Leidigheid, en said tö jam: Wat forsjuk I mi?
24Wise mi en Skelling. Huns Skelt en Ãœpskreft heed di? Ja swaaret en said: Di Kaiser sin.
25En hi said tö jam: Da iiw I di Kaiser, wat di Kaiser sin es, en Gott, wat Gott sin es.
26En ja küd nöndt üp sin Uurd tö sien hå voar dit Volk: en ja forwunđnert jam aur sin Swaar, en swügget stel.
27En diär kâm hok Sadducäers tö höm, diär ek ön Âpstunen van Doaden liiw, en fråget höm.
28En said: Meister, Moses heed üüs skrewwen: Wan en Man sin Brödher sterwt sönđer Jungen, da skel sin Brödher di Wüf nem, en sin Brödher Siit âpwääk.
29Nü wiär diär sowen Brödhem. Di jest noom en Wüf, en stoarw sönder Ârwing.
30En di Üder noom di Wüf, en stoarw uk sönđer Ârwing.
31En di träd noom hör. Allik ditsalw död alle Sowen, en let niin Jungen eter, en stoarw.
32Töleest van jam al stoarw uk di Wüf.
33Bi dit Âpstunen van Doađen, huns Wüf wel jü da wiis mung dânen? For al Sowen hå hör jå tö Wüf hed.
34En Jesus swaaret en said tö jam: Di Lid foar di Warlđ fri en let jam fri.
35Mar dânen, diär wert wiis wel, ön di Üder Warld tö kommen, en van Doađen âp tö stunen, ja wel weder fri, nog jam fri let.
36For ja kjen van di Tid of ön ek sterw; for ja sen di Engeler lik en Gotts Biärner, aur dat ja Biärner sen ön di Âpstuning van Doaden.
37En dat di Doađen âpstuun skel, heed Moses ütdüdet bi di Bosk, diär hi di Herr näämt: Gott Abrahams, en Isaaks Gott en Iakobs Gott.
38Gott es ek di Doaden jaar Gott, mar di Lewendigen jaar Gott; for ja lewwe al foar höm.
39Diär swaaret Sommen van di Skreftliirten, en said: Meister, dü heest rogt said.
40En ja dört höm van di Tid of ön om nöndt moar fråge.
41En hi said tö jam: Hur si ja, dat Christus Davids Seen es?
42En David salw said önt Salmbok: Di Herr heed said tö min Herr: Set di tö di rogt Hunđ bi mi.
43Older dat ik din Fiinder hen li tö en Skammel för din Fet.
44David näämt höm en Herr, hur es hi da sin Seen?
45En diär dit hile Volk töhjert, said hi tö sin Lirlings:
46Wåre ju voar di Skreftliirten, diär hold ombi gung ön sid Kloader, en let jam holđ gud Dai si üp Marked, en set holđ bowen ön ön di Skulen en bi Staal.
47Diär di Inkewüffen jaar Hüsing âpiit en Skiinswiis lüng Bödiger hoalđ. Ja wel om sa vuul swaarer fordammet ud.
Okuqokiwe okwamanje:
:
Qhakambisa
Dlulisela
Kopisha
Ufuna ukuthi okuvelele kwakho kugcinwe kuwo wonke amadivayisi akho? Bhalisa noma ngena ngemvume
Translated by Peter Michael Clemens (1804-1870)